Eesti koondislane Inge Kuld tegutses MM- finaalturniiril Saksamaa neidude koondise treenerina. Temaga tegi intervjuu Dimitri Sendetski.
Inge, Sina said esimeseks Eesti päritolu treeneriks, kes on saavutanud tütarlaste U19 MM- il medali ja see oli kohe kuld Saksamaa koondisega B-divisjonis (alaliidu täpsustus: tegemist on esikohaga B- divisjonis (9-16. koht)). Kuidas tekkis see idee ja missugused on sinu sidemed Saksamaa saalihokiliiduga, et sind kutsuti abitreenerina MM- ile?
See mõte tekkis Saksa naistekoondise treeneril Simon Brechbühleril, keda ma tunnen sellest ajast, kui ta aastate eest naiste koondise üle võttis ja mina U19 naiskonna hooldajana ametis olin. Juba tookord, kui toimus treenerite vahetus, pakkus ta mulle kohta treenerina. Kuid siis ma naiskonnaga lõpuks MM- ile ei jõudnud, kuna Simon otsustas ise mõlema koondise peatreener olla ja läks nendega MM- ile. Nüüd oli sama olukord, et eelmise aasta detsembris lasti senine treener lahti ja Simon tuli uuesti minult küsima, kas ma oleksin huvitatud ja nii saigi see nn "töökoht" jälle vastu võetud. Alaliiduga ma ise väga ei suhtle, kuna seal on viimastel aastatel olnud palju muudatusi ja lisandunud inimesi, keda ma ei tunne, aga teatud tutvused mul siiamaani on, sest ka siin on saalihokimaailm väike.
Reis Kanadasse on vist igale Euroopa maa saalihokiliidule kallis ja Saksamaa tütarlaste koondis tegi isegi omapärase teo, et raha kokku saada. Mis see oli ja kas sina pidid midagi ise maksma?
Saksa koondis korraldas Fairplaid.org lehel crowdfoundingu - asi, mis kogub vaikselt kuulsust. Nimelt saab seal raha eest endale väikese "teene" osta, nagu näiteks postkaardid Bellevillest või videosõnum annetajatele. Lisaks pakuti veel lõunat koondise mängijatega, ühte ühist treeningut, Saksamaa lipu värvides kootud sokke, T-särke, like- märkeid Facebookis jne. Ma ise ei pidanud midagi maksma, v.a loomulikult isiklikud kulutused nagu reis Niagara kose juurde või lõunasöök New Yorkis. Crowdfoundingu lehele jätsin toetuseks ise ka natukene raha, nii sai oma enda perekonnanimi koondise särkidele ostetud ja paar muud pisiasja.
Missuguste eesmärkidega ja eelteadmistega vastastest sõitsite te MM- ile? Missugused olid teie ootused Saksamaa koondisest? Mis olid sinu ülesanded?
Kuna ma enam ammu pole olnud kursis U19 naiste koondiste olukorraga, ei osanud ma eesmärke väga seada, aga teadsin algusest saadik, et finaali pääsemine on täiesti reaalne. Teada oli, et Tai ja Jaapan meile rasked vastased ei ole ning et Kanada ja Ungari on need, kes meil elu raskeks teevad ja nii läkski. Uskusin selle koondise finaali pääsemist, sest minu silmis on nad sel hetkel üks tugevamaid Saksamaa U19 koondiseid, keda ma näinud olen. Minu ülesanded olid nagu treeneril ikka - mängijad mängudeks ette valmistada ja neid mängu ajal emotsionaalselt mängus hoida, motiveerida ja vajadusel vahetusi teha. Pärast kahte esimest lihtsamat võitu Tai ja Jaapani üle, mängis Saksamaa koondis kokku kolm väga põnevat mängu: alagrupimäng Kanadaga, poolfinaal Ungariga ja finaal taas Kanadaga. Saksamaa tugevusteks olid meeskonnatöö, hea vastupidavus ja tehnika. Kui näiteks Kanada ehitas oma mängu umbes kolme mängija peale üles, siis Saksamaal olid kõik mängijad võrdsed. Kõikidel mängijatel oli hea tehnika, ei olnud kedagi, kes oleks kuidagi kehvem või parem olnud ning loomulikult lisaks veel kaks võrdselt tugevat väravavahti. Taktikaliselt palju muudatusi polnud teha vaja, sest see töötas. Vahe tuli lõpuks sellest, kes oli väljakul kõige kiirem, vastupidavam ja tugevam. Ainult finaalmänguks sai taktikat minimaalselt muudetud, mis piirdus sellega, et me olime kaitses paremini organiseeritud ning ei lasknud nende parimat väravakütti enam löögile. Edu tõid meile veel individuaalsed vahetused viisikutes, kahes otsustavas mängus oli meil kaks kuldset vahetust, mis mängu meie kasuks otsustasid.
Finaalmäng MM- i korraldaja vastu oli ka väga põnev mäng, mille Saksamaa suutis 1300 pealtvaataja ees võita. Võiduvärav sündis 30 sekundit enne kolmanda kolmandiku lõppu seisult 5:5. Kuidas sina elasid finaalmängu läbi? Mida te arutlesite naiskonnaga mängupausidel?
Kui seis oli 2:0 Kanada kasuks, siis ma veel ei muretsenud, sest ma teadsin, et tüdrukud tulevad sellest lihtsalt välja ja aega on, kui me kannatlikud oleme. Kolmanda kolmandiku alguses, kui seis oli juba 5:3, olin peaaegu kindel, et seekord me võtame võidu ja kui seis oli järsku 5:5, siis ma ainult lootsin. Õnneks suutsid tüdrukud külma pead säilitada ja ise otsustava värava ära teha. Mängupauside ajal sai neile lihtsalt meelde tuletatud kannatlikkust ja mitte igal rünnakul palli vastasele kinkima. Oli teada, et tuleb raske mäng ja tüdrukud tegid kõik selleks, et võita. Vahepeal tuli neid ka rahustada, sest oli näha, et nad olid väljakul närvis ega teadnud mida teha. Aga enamasti tuletasime neile lihtsalt meelde, et hoidku asju lihtsana.
Kuidas te tähistasite võitu pärast finaalmängu? Mida te suutsite Kanadas mängude vahel vaadelda või külastada?
Tähistamiseks ei jäänud meil kahjuks palju aega. Kaks tundi pärast mängu tuli meile juba buss järele, et New York sõita. Seni veetsid tüdrukud aega veel oma vanematega ning bussis oli siis väike laulupidu. Õhtul käisime koos söömas ja viimasel õhtul New Yorkis viisime karika Rockefeller Centre´sse, et seal üleval veel natukene tähistada. Kanadas ja nagu MM- il ikka, ei jäänud kõrvalisteks asjadeks aega. Tuleb teha kokkuvõte eelmisest mängust ja ettevalmistuda uueks. Treenerid vaatasid siis vahepeal ka teisi mänge, et hästi ettevalmistatud olla, tüdrukud käisid natukene läheduses ostlemas või ka mänge vaatamas. Põhitegevus oli ikkagi MM.
Finaalmäng Saksamaa - Kanada täispikkuses https://www.youtube.com/watch?v=S9oWPzoUgyk
Foto: Florian Büchting